Uute katete rajamisel põhjamaises kliimas on tee püsimise seisukohast äärmiselt oluline veenduda, et teekate on tihe (tihendatus) ja teekatte jäävpoorsus (õhupooride maht) piisavalt madal. Traditsioonilise meetodi kohaselt tehakse jäävpoorsuse teadasaamiseks kattesse kuni 12 puurauku tee kilomeetri kohta, kuid see on aeganõudev, kahjustab uut katet ning mis peamine – kirjeldab uuritavat katet vaid ca 500 m sammuga.

Maaradariga tehakse mõõtmised nt. kahesuunalisel teel tüüpiliselt kolmel mõõtmisrajal ja  mõlema sõidusuuna nn välimiste rattajälgede alukohal ning katte vuugil teeteljel. Erinevalt traditsioonilistest kvaliteedi kontrollil võetavate puurkehadega kontrollimistest saadakse radariga mõõtmisel katkematu info kontrollitava asfaltbetoonkatte jäävpoorsuste väärtustest mõõtmisrajal. See vähendab oluliselt suurt juhuslikkuse komponenti tihendusteguri ja jäävpoorsuse määrangutes ning võimaldab tuvastada probleemsed kohad. Mahaarvamiste mõjuala vähendatakse sadu kordi ühe kontrollitud jäävpoorsuse sektori kohta. Mõõtmistulemuste kalibreerimiseks võetakse kontrollitavalt lõigult tüüpiliselt 8 puurkeha, mistõttu uut katet kahjustavate kontrollpuuraukude arv väheneb kümnetes kordades.

Piiranguks selle meetodi puhul on, et mõõtmisi ei saa teha siis, kui kate on niiske või külmunud. Samuti ei saa usaldusväärselt mõõta jäävpoorsust kattekihtide puhul, millel on kasutatud naatriumkloriidi vm libedusetõrjekemikaale.